Lüganuse kihelkond on pikkade traditsioonidega nii tuletõrjespordi kui ka tuletõrje alal. Juba 1960. aastal esitasid Lüganuse ja Püssi aktiivsemad taluperemehed Eestimaa kubernerile avalduse oma tuletõrje seltsi loomiseks ja luba ka neile anti. Seoses loaga tekkis kohe mure, kus hoida oma tehnikat. Üheskoos leiti, et tuleb ehitada pritsimaja, kus saab hoida nii tuletõrjetehnikat. 1910 aastal algas pritsimaja ehitus. Püssi krahv Stakelberg tegi ettepaneku teha korjandus, ning ise andis pritsimaja ehituseks 1000 rubla, palgid saadi omast metsast, ning kivid toodi paemurrust. Leiti, et pritsimaja peab asuma kõigile nähtaval kohal ning et ainus õige koht on Lüganuse küla keskel. Hoone põhja poole ehitati torn, mis oli vajalik olukorra kontrolliks, tornis valvas mees pasunaga, kes andis signaaliga märku kui kusagilt külast tõusis suitsu. Majas oli ööpäevane valve ning telefon, et saada ühendust teiste valdade, küladega. Igas vallas oli oma tuletõrje selts. Pritsimeestel oli neli hobust, kes olid rakendatud vedruvankri ette, mille peal oli 500-liitrine vaat veega, sündmuskohale minnes oli kaasas 6 meest kiivritega, nende varustusse kuulusid veel ämbrid, pootshaagid, redelid (mina Ants Nurk nägin sellist vankrit veel 50-datel aastate alul Lüganuse pritsimajas torni all ruumis. Isegi tünn oli peal, kas on kellelgi andmeid kuhu see vanker viidi? Teatage palun!). 1912. aasta 19. augustil avati pritsimaja, sinna majja kolisid kultuuriselts, näitering, laulukoor ja puhkpilli orkester. Aegade jooksul on seal korraldatud tantsukursusi, esmaabi andmise seminare jne, algas vilgas tegevus mis kestis aastakümneid. 1991. Aastal Eesti taasiseseisvus, nagu igal teasel elualal nii ka tuletõrjes hakati reformima. Leiti, et Vabatahtlik tuletõrje tuleb laiali saata ja pritsimehi pole enam vaja. Leiti, et elukutselised päästjad võivad ainult tulekahjusid kustutada, ühe käeliigutusega hävitati toimiv organisatsioon. Tänaseks on selgunud tõsiasi, et elukutselised päästjad ei jõua enam üksi kõiki vajalike töid teha, seega tuleb taas ellu äratada vana hea Vabatahtlik pääste. Vanasõna ütleb ka, et ära enne vanasse kaevu sülita, kui uut pole veel valmis.
Hetkel on meil veel plaanis rajada Purtse kindluse vastu üle tee tuletõrje ja merepääste muuseum,see on vana kolhoosi sepikoda,mseal tuleb teha remont ning vanade tuletõrje asjade kogumine algab.Nüüd ka palve inimestele, kellel on vana tuletõrjevarustust palume need annetada muuseumile ja veel oma vabatahtliku tuletõrje toimimise ajal enne 1991 aastat, osaleti tuletõrje võistlustel ning on teada, et võideti umbes 15-20 korral karikas Püssi meeste poolt, ehk on kellelgi teavet selle kohta kus nad on. Kui teil on infot antudasjade kohta palume võtta ühendust
Ants Nurk mob.: 58 502 125
või lauatelefonil 33 53 276.
Ants Nurk
